September 26, 2016

All about KOKO the kitten

2 põhjust, miks järgmine lugu päevavalgust näeb:

1) Meie uus pereliige väärib oma postitust (better late than never)

2) Ma olen saanud kümneid küsimusi tema kohta, seega let's clear it all out

Niisiis, olin juunikuuks tuulanud läbi juba sadu kassipoegade/kasside kuulutusi. Jah, välimus ei ole määrav, kuid sa tunned 'selle õige' alati ära. Tegelikult olin juba lootust kaotamas, või noh, ajutiselt, sest algselt oligi plaanis kassipoeg võtta alles augustis, kui me juba Tartus paiksed oleme. Aga some kind of stiimul ajendas mind siiski juba juunis õhtuti lemmikloomakuulutustes sobrama. Lihtsalt ülevaateks ja kannatamatuse leevendamiseks. Olin  augusti pärast juba väga põnevil. Mõne aja pärast leebus kogu see teema, kuid ma olin mingile kassipoegade lehele facebookis 'meeldib' pannud ja siis märkasin, et keegi jagas seal sellist pilti: 



Pole just parim pilt, kuid oma punasilmse kaunitari tundsin kohe ära. See oli KOHE minu kass, pisike valge 3.mail sündinud punasinisilmne karvakera. Kommentaare lugedes sain aru, et ma pole ainus huviline- neid oli seal ees juba oma poole päeva jagu ja just valge kiisu järele + lisaks that issue, et tahtsin tingimata emast. Igatahes eirasin kõike ja kirjutasin paari minuti pärast omanikule umbes midagi sarnast: 'KUI SEE VALGE KASS ON EMANE SIIS PALUN PALUN PALUN ÖELGE, ET TA POLE VEEL VÕETUD, 100% JAH TALLE' 

 Ja ma sain ta! Mõeldud-tehtud. Adopteeritud.

Natukese aja pärast saadab omanik mulle temast veel pilte: 


Okei, nagu mida?! Ma tahtsin valget emast kassipoega, kes oleks lihtsalt tore ja nunnu nagu nad kõik, kõigest värvieelistus ja sugu oli paigas. JA SIIS TA SAADAB SELLISED PILDID???? MISASJA. Ma lihtsalt vaatasin neid ja mõtlesin, et ma pole eales armsamat kassi näinud. Sinised silmad? HALL SABAOTS, KÄPAD JA KÕRVAD? Misasi see kass on? Mingi kodukujunduselement? (Btw meie tulevasse Scandinavian Home'i sobib ta ideaalselt, kodukujundusest peagi lähemalt...). Ma korra isegi kahtlesin, et kas see on päris kass ikka või mingi mutanteerunud kaisuloom haha. Suht lapsik, ma tean, mingi kassi pärast nii excited olla, aga ma olen endale as long as i remember toakassi tahtnud, oma süle- ja kaisukiisut, kuna mu vanemad on suht strict sellel teemal olnud ja kassid on alati stabiilses kauguses õue jäänud, siis nüüd olid mul oma koduga vabad käed ja ma olin niiiii sillas sellest kassimõttest. Mingi lapsepõlve täitmata auk i guess haha.

Igatahes jah. KOKO oli perfektne. Liigagi. Ta nägi kohe KOKO välja- long nimelugu short. Karl andis ka oma panuse ja tema täisnimi on KOKO-FERA, uhke, eks haha. Lühend kookosest, mitte Coco Chanelist.

Igatahes neid kahte pilti imetlesin ma siis ülejäänud kuu aega umbes, kuna kiisud olid piltidel alles pea ühe kuused ja vajasid ilmselgelt veel mõnda aega ema. Ja justnimelt kiisuD, sest aitasin omanikul ka Koko õdedel kodud leida ja nad ära transportida. Läksime Ida-Virumaale järele ning võtsime kogu pesakonna peale, kõikidest teistest said Jõgevamaa uued elanikud. 


Pisike triibik Miisu sai koguni Karli vanematele ning etteruttavalt võin öelda, et Koko on nüüd stabiilselt ja hetkel lausa 4 nädalat jutti triibikuga iga päev koos mänginud, söönud, maganud ja pissinud (literally- kõike koos- õearmastus at it highest), sest meil Tartus on veel remont. Umbes paari nädala pärast saab ta lõplikult oma koju. Esimesed kaks nädalat veetis ta minuga küll Tartus, kuid see oli niii ammu. Üldse täielik reisukass olnud ja peab õnneks autosõidul ilusti vastu ka. Pidevalt marsruudil Tartu-Põltsamaa-Pisisaare- nagu me isegi haha.

 

Kui me kassipoegadele järele läksime, siis jooksid kõik 3 peale Koko meile vastu, Kookos vahtis sügava pohhuismiga turvalises kauguses ja üritas mingitsorti lõunauinakut teha. Ta oli üldse kõige uimasem ja unisem, mängis kõige vähem ja oli justkui teiste varju jäänud. Võib-olla tulenes see sellest, et ta oli kõige noorem haha, seljuhul vanus söömist ei mõjutanud, sest isu oli tal neist kõige parem. Paari nädala jooksul, kui ta juba meie juures üksi oli, arenes temast väga mänguhimuline, sõbralik, puhas (kui tal häda nr2 karvade külge jääb, pühib ta esikäppadega end edasi vedades ja samal ajal maas istudes tagumiku vastu põrandat puhtaks näiteks haha) ja sõnakuulelik kass. Esimene nädal vaevlesime täielikus unevaeguses, sest ta kas limpsis öösel su nina, mängis varvastega ja küünistas või lasi konservilõhnal üle magamistoa levida (enam ta öösel konservi ei saa though haha). Panime ta lõpuks ööseks teise tuppa ja seal karjus ta 3-4 ööd (nüüd ma mõistan, mida mõeldakse selle all, et laste kasvatamisel on üks raskemaid aspekte see, et vahel peab olema halb vanem ja see oli jube) ning lõpuks ei pidanud me magamistoa ustki sulgema kui ta teadis juba, et öösel magatakse ning ta nautis oma uut uneruumi rõõmuga (vist siis mõjus). Niiet, meil on unega korras.



Mis puudutab kümnetesse küsimustesse, siis EI, KOKO EI OLE TÕUKASS. Ema on tal paberiteta Vene sinine ning isa külakrants. Kas me poegida laseme?  Ma ei tea, sest kasse on nii palju ja nii paljud väärivad uut kodu, sõltumata välimusest, seega ükskõik, kui väga me ka ei tahaks, vajab see mõte väga sügavat kaalumist + Kokole kujutab tiinus/sünnitus jne samuti natuke ohtu. 

Haha tundub, et ma võin vabalt kassiblogijaks spetsialiseeruda. Igatahes on nüüd Koko meie täisväärtuslik kaisukassist pereliige- tuunikalamaiasmokast unimüts, kes on suur rõõm meie igas päevas. BEST. DECISION. EVER. Mhm, kassihull siinpool haha. See teema sai nüüd südamelt ära, oli väga tore teiega pisut pikemalt 'vestelda'.

Lõpetuseks igasugu uut ja vana pildimaterjali telefonist (andke teada, kui sellised halvema kvaliteediga postitused pigem ei kõlba).. Enjoy!














No comments :

Post a Comment